|
|
|
|
|
|
Ajalugu
Sõna kajak tuleb Gröönimaalt, seal kutsutakse seda pealt kinnist veesõidukit qajaq. Kajakid on Põhja-Jäämere suurim kingitus meie tsivilisatsioonile ja tähtsaim eeldus polaaraladel elamiseks. Ilma kajakita polnud elu nendes äärmiselt karmides piirkondades võimalik. Esimene oma kajak tegi poisist mehe. Tingimused Põhja-Jäämere rannikul olid väga varieeruvad ja see viis paljude eri tüüpi kajakkide arenguni. Erinevad jää ja lumeolud, erinevates piirkondades erineva tugevusega tuuled, lained, kütitavad saakloomad ja erinevad läbitavad vahemaad on põhjuseks, miks ühte eesmärki teenivast veesõidukist on aegade jooksul välja arenenud ca 40 eri tüüpi kajakke.
Kajakkide varajane arktiline ajalugu on sisuliselt tundmatu. Tõenäoliselt tuli kajak samuti nagu umiak (pealt lahtine nahkadest veesõiduk) koos Thule- kultuuriga, mis ca. aastal 1000 tuli kusagilt Beringsi väina äärest Alaskast ja vaid mõne generatsiooni jooksul asustasid kogu põhja-poolkera. Vaatamatta mitmetele reisidele läbi selle piirkonna -St. Brendan 9.sajandil, Leif Erikson 12. sajandil, Henry St. Clair Orkneyst 1398- ei leidu kajakkide kohta mitte mingeid kirjeldusi enne 17. sajandit. Inglaste Trinity House tõi aastal 1613 Inglismaale ühe Gröönimaalt pärit kajaki analüüsimiseks, uutimiseks ja näitamiseks. See kajak pidavat tänase päevani rippuma Hulli Trinity House's ja seda saab kokkuleppel lähemalt uurida.
18. ja 19. sajandil juhtus küllaltki tihti, et torm tõi mõne paadi Inglismaa, Norra või Põhja-Ameerika randa. 19. sajandi lõpus kirjeldas Norra polaarseikleja ja teadlane Fritjof Nansen oma raamatutes "Eskimoelu" ja "Suuskadel üle Gröönimaa" kajakkide iseärasusi, konstruktsiooni, kasutamist. 1964 avaldas Howard Chapelle väga täpse kirjelduse põhja-poolkera kajakidest raamatus pealkirjaga "The bark canoes and skin boats of North America".
|
|
|
